Monday, 8 May 2017

 Alljärgnev on mu sissejuhatava sõnavõtu tekst 8. mail 2017 Tallinnas toimunud konverentsil "Miks vägivald armastab vabadust?" (korraldaja: SA Väärtustades Elu, teemakeskendus eeskätt nn. lähisuhtevägivallal ja selle vältimise võimalustel).


Lugupeetud koosviibijad !

Mind värbas siia kõnetooli hr Janek Mäggi, keda tunneme suhtekorraldajana. Ettepanekut kaaludes jäin mõtlema selle mõiste üle – suhtekorraldaja, suhtekorraldamine. Nimelt et kas sellise kvalifikatsiooni, sellise ameti olemasolu on mingi juhuslik, mööduv moevälgatus – või on see midagi sügavamat, midagi, mis, nagu öeldakse, on tulnud selleks et jääda.

Inimese tekkimise ajast peale on meid alati olnud rohkem kui üks, mis tähendab, et meie vahel on alati vältimatult ka mingid suhted. (Muidugi me suhestume ka kõige muuga, mis me olemasolu keskkonnas leidub, aga piirdume praegu inimsuhetega.) Meie kui inimeste olemasolu tükkis meie omavaheliste suhetega on kestnud juba nii kaua, et me nagu peaks juba harjunud olema ja oskama automaatselt toime tulla. Aga nüüd oleme järsku ellu kutsunud eraldi institutsiooni meie omavahelise askeldamise sättimiseks ja vahekordade klaarimiseks. Mis lahti on? Kuidas me äkki ilma selleta toime ei tule? Ja kas tõesti ei tule?

Ilmselt siis mitte. Miski ei teki ju päris tühja koha peale.

Vist on mingi osa meist hakanud varasemast teravamalt tajuma, et meie kooslus – inimkond, ühiskond või mõni selle osa, näiteks perekond – ei saa puht-iseeneslikul stiihilisel moel enam-vähemgi sujuvalt toimitud ilma ideoloogilise, teoreetilise ja rakendusliku tugisüsteemita. Millest muidu näiteks see tänane konverentski oma teemaga? Sest mis see vägivaldsuski muud on kui üks inimsuhete praktika vorme, stiile ja taktikaid, millega nüüd peame vajalikuks midagi ette võtta.

Hüpoteesiks – et miks just nüüd – võiks olla, et mingi kriitilise punktini on jõudnud ja omavahel põimunud kaks protsessi. Üks on see, et inimesi on väga palju saanud. Koos vahemaid taandavate kommunikatsioonivõrgustike edenemisega tähendab see seniolematut asustustihedust ehk siis seda, et mitte ainult ebamäärast teadmist teiste olemasolust, vaid pidevaid reaalselt kogetavaid kokkupuuteid teistega on rohkem kui kunagi varem. Ja teiseks, individuaalne iseteadvus, mina-taju, iseloomustab tänapäeval rohkemaid inim-isendeid kui varem – kusjuures see ei tarvitse kaugeltki alati tähendada adekvaatset enesetundmist, vaid pigem stiihilist enesekesksust. Teised inimesed on sel juhul kas minu eneseteostusel risti jalus või siis mõtlen, et äkki tasub mul neid jõu või nõuga allutada oma tegelike või kujutletavate huvide teenistusse. Kusjuures asja teeb veel keerulisemaks ja mõneti irooniliseks see, et selleks minu oma huviks, mida järgima tahan teisi sundida või meelitada, võib olla mu tahtmine maksma panna ühiskonna (või mingi selle osa, näiteks mu  oma perekonna) ühishuvi – ehk siis pigem, tunnistagem, minu visioon sellest ühishuvist.

Ühesõnaga, miski, mida tajume tülika probleemina – inimsuhete pundar – on saanud mitmel põhjusel senisest ilmsemaks, laiemaid piirkondi ja inimhulki hõlmavaks ja vastavalt siis ka veelgi tülikamaks. Mis mõistagi võimendab kiusatust kogu see inimeste rohkusest, igaühe enesekesksusest ja kõigi võrdõiguslikkusest johtuv probleemistik vältimatust suhtlusest kõige täiega välja juurida, enne kui see kõikihõlmav suhtlus juba sedavõrd vägivaldseks läheb, et enam keegi seda ei taluda ega korraldada ei suuda. Võib kujuneda illusioon, et see väljajuurimine on võimalik.

Ma pole spetsialist üheski teadmusvaldkonnas, mis selle konverentsi teemapüstitusega seondub. Niisiis võib mu jutt olla kas tüütult triviaalne või sootuks metsa poole. Aga mu fundamentaalne äratundmine on see, et midagi, mille olemasolu on täheldatav aegade algusest peale, pole võimalik kõige õilsamalgi kaalutlusel olematuks muuta. See käib ka inimese kui niisuguse latentse vägivaldsuse kohta. Jutt on inimese eelsoodumusest kõiksugu asjadeks, antud juhul agressiooniks. Füüsiliseks ja vaimseks. See eelsoodumus juurdub liiga sügaval. Aga kus ja milles?

Milles see soodumus, mis nii häirivalt sageli realiseerub, piinu ja laipasid kaasa tuues – milles see juurdub?

Kas mitte inimesele igiomases rahutuses – ehk siis põhjani vist seletamatuks jäävaski rahulolematuses asjade seisuga? Kusjuures pangem tähele: kui eelsoodumus agressiooniks on see kurja juur, mida tahaks kangesti välja juurida (kui ainult teaks, kuidas),siis kas omakorda selle juure juurt – toda rahulolematust – me päriselt üldse tahakski välja juurida, kui see ka võimalik oleks? Nagu ei tahaks, nagu ei raatsiks. Miks? Võibolla sellepärast, et me nüüdseks juba sajandeid kestnud uusaegse mentaliteedi pärijatena näeme permanentses rahulolematuses – rahulolematuses olemasolevaga, rahulolematuses saavutatuga, rahulolematuses kasvõi loodusseadustega – peamist tõukejõudu arengule, progressile. Ja progress teatavasti on üks äraütlemata kallis asi.

Jutt pole tingimata ühe vöi teise indiviidi, klassi või grupi rahulolematusest oma võimalustega konkreetse ühiskonnakorralduse või tehnoloogia hetketaseme raames. Seda ka, kuid mitte ainult. Jutt pole tingimata rahulolematusest oma materiaalse toimetulekuga. Jutt pole ka tingimata ühe või teise indiviidi rahulolematuses iseendaga, mis on ju pigem tore – kui me vaid nii tihti ei kipuks selle ajendid ajama väliste olude ja teiste inimeste süüks. Vaid jutt on lisaks kõigele sellele millestki fundamentaalsemast – rahulolematusest sellega, mida parema puudumisel oleme nimetanud inimseisundiks kui niisuguseks – la condition humaine. Sellest rahulolematusest enda sees mingilgi moel jagu saamata, seda kuidagi ära ratsionaliseerimata pole raske kellel tahes osutuda vägivallatsejaks. Või kui sünnipäraselt või kasvatuse tõttu pole vägivalla rakendamiseks piisavalt eeldusi, siis sattuda ohvrirolli.

Nii et milline, kokkuvõtlikult, on vägivallatsemise tekkemehhanism vägivallatseja poolt vaadates? „Ma tunnen, et pole ühtegi silmapilku, millal maailm, teised inimesed, loodusseadused ja nii edasi oleks niisugused nagu mina tahan, ja takka hullemaks, nemad ei tahagi niisugusteks hakata. Kurat, see teeb ju viha! Ja ma pean selle viha kuhugi panema, et ma tema kätte maha ei sureks!“ Voila´.

Eelsoodumust vägivaldsusele saab alla suruda (mis muidugi on samuti vägivald). Eelsoodumust vägivaldsusele saab suunata kanalitesse, kus see latentne kalduvus välja elatakse teistele, üldsusele ja ehk endalegi ohutumal viisil. Eelsoodumust vägivaldsusele saab kultuuriliselt sublimeerida. Need ja nendetaolised sammud kujutavad endast inimkonna tsiviliseerumisprotsessi jätku, mille suhtes ei pruugi olla liiga pessimistlik. Kogemuslikult võib olla isegi mõõdukalt optimistlik. Kaugenemine metslusest, metsikusest ürgtungide sublimeerimise ja kommete parandamise teel on täiesti võimalik.

Samas ei taha siinkõnelejal kuidagi ununeda ühe Freudi teose pealkiri – „Ängistus kultuuris“. Eemaldumine metslusest lisab ürgängistusele uusi ja spetsiifilisi, mis tulenevad põliste impulsside allasurumisest või ümbersuunamisest. Ega mõistliku inimese jaoks sellest ju polekski midagi – me ju anname endale aru, et igal hüvel on oma hind. Kui ma mõistan, et selle asemel, et kedagi nuiaga maha lüües riskida saada ka ise mahalööduks, on mulle kasulikum sõlmida temaga kompromislik leping – siis ma seda hambad ristis ka teen. Ja näe olengi astunud sammukese edasi rahumeelse, stabiilse, tsiviliseeritud suhtluse teel. Aga need ristis hambad... see emotsioonide mahasalgamine... ja see lepinguõiguse järjest keerukamaks muutuv nüansirohkus, millega tuleb end kursis hoida ja sundida end seda järgima... ühesõnaga, kõik need uued ängistused – kes ja kuidas mind nendest vabastab, et ma lõpuks ikkagi ei läheks vägivaldseks kätte?

Ühesõnaga, kuni elu, seni ka probleemid, ja vanade lahendamine, olgu kampaaniakorras või vähehaaval, sünnitab uusi. Niipalju lootust ehk siiski on, et need ei kumuleeru, vaid et uued kummitused söövad vanad ära. Asi seegi.

Lõpuks lubage mul lühidalt kommenteerida seda mu laulurida, millest on võetud tänase konverentsi pealkiri. Ega küll luulelisi kujundeid seletada ja ümber jutustada õigupoolest ei saagi – just sellepärast ju ollakse sunnitud luuletusi tegema, et olemuslikult segaseid asju kuidagi teistmoodi sõnastada ei suudeta. Aga nii umbkaudu prooviks.

Millele autor viitab, öeldes, et „vägivald armastab vabadust, tahab ta endale allutada“ ja „enda najale kallutada“? Võibolla umbes sellele, et absoluutselt võttes tähendab vabadus ka vabadust olla vägivaldne. Ja et omakorda vägivaldsus pakub omalt poolt vabadusele nii-öelda katust, selles mõttes, et olgugi vabadus nii lõpmata positiivne mõiste, on alati kiusatus saavutada vabadus oma ahistajatest just vägivalda rakendades, kui selleks vaid jõudu on. Ja siis veel see igavene vaidlus, et kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ehk siis kas vägivald vahendina ei rüveta vabaduse püha mõistet. Või jällegi: kas siis, kui verevalamist põhimõtteliselt või õnnekombel vältides siiski vabadus kätte saadakse – kas siis ikka osatakse nii odavalt kättesaadut vääriliselt hinnata. Ühesõnaga, nii või teisiti on jutt vabaduse ja vägivaldsuse tihedast vastastikusest seosest. Ja sellest, et kes ei suuda seda aktsepteerida ega taha sellele mõeldagi, sellel jääb vaid põgeneda ja rikkumatu vabaduse-aade kuhugi ära peita.

Kuid põgenemine, eskapismus, teadagi ei tundu meile küllalt väärikas, ja tõtt-öelda – kuhu siin ilmas nii väga põgeneda ongi? Kui, siis sinna, mida (jällegi parema nime puudumisel) nimetame teadvuse järgmiseks või ülejärgmiseks jne. tasandiks. Et sealt siis loodetavasti saada julgustust ja näpunäiteid siin-ilma probleemidega, näiteks vägivallaga, sealhulgas lähisuhtevägivallaga, toimetulekuks. Enesepettuseta ja ennast a priori teistest paremaks pidamata. Kui mitte ideaalseks toimetulekuks, siis vähemalt optimaalseks.

Seda ehk võiksimegi kõik üksteisele südamest soovida.








Tuesday, 17 March 2015

Immanuel...
Viimasel ajal on facebookis palju pilte  Ida-Preisimaast ja sellest, mis temast Kaliningradi oblastina saanud. Et kunagi nooruses, eelmise aastatuhande viimase sajandi kuuekümnendail, juhtusin minagi toda kanti punakaartlasena okupeerima, kopeerin siia oma paar-kolmkümmend aastat hiljem värsivormi valatud mälestuse nondest filosoofiaküllastest aegadest.
 
MÄLESTUS KALININGRADIST
Kasarm, kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun?
On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend kantakse, kanti, saadakse kandma
iga päev
              tema rohtunud sängi
                                                trammikellade kõlinal?
Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii et mööduvad möödujad
saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
Nõnda elab ta möödumatult,
möödapääsmatult. Minugi südames sünni?
Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich.
Täi. Mandavoshka.


Immanuel...

Viimasel ajal on facebookis palju pilte  Ida-Preisimaast ja sellest, mis temast Kaliningradi oblastina saanud. Et kunagi nooruses, eelmise aastatuhande viimase sajandi kuuekümnendail, juhtusin minagi toda kanti punakaartlasena okupeerima, kopeerin siia oma paar-kolmkümmend aastat hiljem värsivormi valatud mälestuse nondest filosoofiaküllastest aegadest.

 
MÄLESTUS KALININGRADIST

Kasarm, kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun?
On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend kantakse, kanti, saadakse kandma
iga päev
              tema rohtunud sängi
                                                trammikellade kõlinal?
Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii et mööduvad möödujad
saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
möödapääsmatult. Minugi südames sünni?
Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich.
Täi. Mandavoshka.

Thursday, 5 February 2015

Kultuurkapitali taassünd



 Kultuurkapitali 90. aastapäeva puhul panen siia üles memuaari selle uuest elluäratamisest Eesti omariikluse taastamisel. Jutt on kirjutatud 2004. aastal Kultuurkapitali tollase juhtkonna ja Sirbi-lehe soovil ning siin pisut kohendatud.

 Märkmeid Kultuurkapitali taastekkest

Kultuurkapitali taastekitamine  oli üks osa Eesti riikluse ja õigussüsteemi taastekitamisest. Kuna tegemist oli de iure katkematult kestnud riigiga, valitses silmapaistvalt tugev tahe taastada ka faktiliselt võimalikult ehedal kujul okupatsioonide-eelse Eesti riikluse atribuudid, mille hulgas Kultuurkapital oli (ja on praegugi) üks eriomasemaid. Samas tuli arvestada aja uute nõuete, võimaluste ja väljakutsetega (seda enam, et viimastel sõjaeelse iseseisvuse aastatel ei toiminud Kultuurkapital just kõige demokraatlikuma seaduse järgi).

Kogu see ülimalt huvitav teema, riigi restitutsioon pärast pikaajalist okupatsiooni ja uue õigussüsteemi rajamine, alles ootab põhjalikku akadeemilist läbitöötamist. Siinkohal lihtsalt mõned lühimärkmed Kultuurkapitali näitel, nähtuna tegeva kultuuripoliitiku pilguga.

Esimene okupatsioonijärgne Riigikogu võttis Kultuurkapitali seaduse vastu 1. VI 1994. Eeltöö oli olnud päris pikk ja põhjalik ning oma viimastes, juba forsseeritud faasides hõlmanud  paljusid inimesi nii riigi üldist õigussüsteemi kui rahanduspoliitikat kujundavatest institutsioonidest. Nagu öeldud, on Kultuurkapital kui kultuuri riikliku toetamise lisamehhanism midagi küllalt tavatut. Tuli tagada tema mahtuvus seadusandluse ja eelarvekujunduse üldisse pilti ning kindlalt garanteerida tema toimimise erisused.

Tänu põhjalikule eeltööle kulges eelnõu menetlemine riigikogus suhteliselt sujuvalt ja valutult. Seadus võeti vastu teisel lugemisel pärast lühiajalist katkestust, mis osutus vajalikuks mõne formaalse asjaolu täpsustamiseks. Samas tuleb öelda, et toonases vältimatus seadusandlikus maratonis ei olnud kultuurihuvi just see kõige kuumem riigikogu tulipunkt: seadus võeti vastu 35 häälega, niisiis omajagu alla poole riigikogu liikmete osavõtul. Vastuhääli ega erapooletuid polnud.

Kui mainin pikka eeltööd, siis tegelikult oli see alanud juba enne iseseisvuse taastamist. Kultuurkapitali taastamise vajadusest räägiti hooti päris intensiivselt Eesti Kongressi kuluaarides. Tegutses töörühm, kes tutvus põhjalikult vastavate okupatsioonieelsete seaduste ja praktikaga. Pandi kokku eelnõusid, mis üritasid sobitada sõjaeelseid hoiakuid ja sätteid tegelike hetkevõimaluste ja veel kehtivate, kuid üksikküsimustes kaootilist paindlikkust ilmutavate ENSV mehhanismidega. Ma ei arva kaugeltki, et see tegevus olnuks kasutu – märkmisväärne on juba  üksnes see faktki, et riigi taastamise eelfaasides hoiti kultuuriloome teemat pidevalt fookuses. Samas olin ma seisukohal, et õige aeg on veel ees: lagunev nõukogude pseudoriiklus ja järjest kiiremini kollapsile lähenev rublamajandus poleks iial midagi nii fundamentaalset välja vedanud. Ülemnõukogu viimases koosseisus tehti samal ajal panus Rahvuskultuuri Fondi (RF)ellukutsumisele. Selle kaugemale tulevikule eriti ei mõeldud, aga  sel etapil võimaldas see operatiivselt kasutada kiiresti väärtust kaotavat raha kultuuriliselt vältimatutel eesmärkidel.

1992. aasta sügisel ametisse astunud kultuuri- ja haridusministrina suunasin Kultuurkapitali uue tuleku ettevalmistamise eeskätt sellele, et tagatud oleks nii tema kapitaliseeritus, võimalikult laia ringi kultuuritegelaste osavõtt otsuste langetamisest kui optimaalne side riigiga.

Otsustasime luua Kultuurkapitali avalik-õigusliku organisatsioonina (AÕO), mis oli tollal õige uus ja harjumatu asi. Veel tänagi pole AÕO-de (nt. ülikoolid, haigekassa, rahvusringhääling) suhted riigiga ja avalikkuse huvidega päris paika loksunud; ka see oleks üks päris hea akadeemilis-rakenduslike uuringute teema. Määratlesime Kultuurkapitali võimaluse omada ja kasutada kinnisvara, sätestasime piirid finantstehinguile. End praktikas tõestanud sõjaeelse tava eeskujul määrasime laekumiste põhiallikaks alkoholi- ja tubakaaktsiisid, millele riigikogu menetluses lisandusid loteriitulud.

Vaidlustes kõikus küllalt laias amplituudis arusaam tolerantsist, mille piires Kultuurkapitalil lasta arendada oma majandustegevust (mõistagi põhikapitali kasvatamise eesmärgil). Need arutelud käisid rööbiti samaaegselt loodava eraõiguslike fondide seaduse ettevalmistamisega ning kohati mõjutasid teineteist. Peale jäi siiski arusaam, et kuna Kultuurkapital opereerib valdavalt riigi rahaga ega ole ei vormilt ega sisult eraõiguslik, ei saa talle möönda erilist riskivabadust. Seevastu suurendati Riigikogus aktsiisidest Kultuurkapitalile suunatavat osa, mis vastas ka minu soovile.

Kõne all oli eelmainitud Rahvuskultuuri Fondi (mis tollal olulises osas toimis riiklike rahasüstide toel) hõlmamine Kultuurkapitalisse, et vältida riiklike ja poolriiklike kultuurirahastute mitmekordset dubleeritust ja killustatust. Riigikogu tahtel jäi RF siiski eraldi toimivaks, kuid muudeti täielikult eraõiguslikuks, riigi toetust mitte saavaks fondiks, millena ta edukalt toimib tänini. Seni RFile mööndud riigieelarvelised eraldised suunati nüüdsest Kultuurkapitalile. Kokkuvõttes kujunes päris korralik tulemus: seaduse jõustudes ja Kultuurkapitali tööle hakates akumuleerus piisav põhikapital küllalt kiiresti ning esimesi väljamakseid intressidest sai hakata tegema varem, kui algselt lootsime.

Nii eeltööde ajal kui parlamendis oli vaidlust riigi esindatuse üle Kultuurkapitali juhtimises. Tüüpiliselt kardeti kahte asja: boheemlaste oskamatust rahaga ümber käia (mis tinginuks tugeva riikliku kontrolli) ja, teiselt poolt, poliitilist survet vabadele kunstidele (mis tinginuks riigi täieliku distantseerumise). Lisaks, nagu tavaliselt, opereeris opositsioon väitega, et ohtlik pole mitte lihtsalt poliitiline kontroll, vaid just nimelt võimukoalitsiooni oma. Kompromissiks (ja arvan tänini, et päris konstruktiivseks) sai, et nõukogu juhib ikkagi kultuuriminister kui parima ülevaate omaja kultuuri rahastamise üldpildist, ülejäänud osas koosneb nõukogu aga kultuuritegelaste nimetatud sihtkapitalide esindajaist. Enesestmõistetavaks pidasime rahandusministeeriumi esindaja kuulumist nõukogusse, samuti seda, et ei „suurde“ nõukokku ega sihtkapitalide omadesse rohkem riigiametnikke ei kuulu.

Riigikogus tehti korrektiive sihtkapitalide nimekirjas. Algselt oli kavas moodustada ka ajakirjanduse ja kehakultuuri sihtkapital, mõlemad väga suurte vaidluste tulemusel. Riigikogu jättis need kõrvale. Algselt vabahariduse sihtkapitaliks nimetatu sai nimeks rahvakultuuri sihtkapital – vana  hea vabahariduse mõiste oli üldsusele juba liiga võõraks jäänud. Kõrvale lükati ettepanek liigendada Kultuurkapital lisaks kultuurivaldkondadele ka maakondade kaupa. Praktika ongi näidanud, et õilis soov pidada kultuuri toetamisel silmas ka regionaalseid aspekte pole seepärast teostamata jäänud.

Vahepealsete aastate jooksul on seadust mõneti muudetud ja täpsustatud, põhialuseid siiski samaks jättes.  Loodan, et Kultuurkapitali  80. aastapäeva lsaab lugeda põhjalikku ülevaadet Kultuurkapitali tervest pikast ajaloost. Võin kinnitada, et lisaks meile endile tuntaks selle vastu huvi ka mitmes teises riigis ja rahvusvahelises organisatsioonis. Pole ju ei loota ega karta, et kunstide ja riikliku poliitika dialoogi teema kunagi päevakorrast kaoks.