Sunday, 9 July 2017


      Mõne aja eest vahetati Facebookis taas kord arvamusi, kas Maa on ümmrgune või lame. Andsin ka oma panuse, viidates oma lasteraamatus "Siil Liis ja teised siilid" avaldatud garanteeritult ebateaduslikule traktaadile "Kuidas maakera ümmarguseks sai".

      Pärast seda on mult mõnel korral küsitud, kust seda lugeda saaks. Tuli välja, et raamat on läbi müüdud. Et  järgida ideede vaba liikumise põhimõtet, riputan kõik selle raamatu jutud nüüd kõige täiega siia.

       Tekstid on autorikaitse all. Kes soovib neid mingil moel kasutada, palun võtta ühendust aadressil pauleerik.rummo@gmail.com     
   


SIIL LIIS JA TEISED SIILID
Jutte ja jutukesi


SISUKORD

Rebase teretamine
Kolme siili kaugusel
Karu teretamine
Kuidas maakera ümmarguseks sai
Hundi teretamine
Talveunest tulles
Jänese teretamine
Karl-Kalev ja Siil Liis
Siili teretamine


REBASE TERETAMINE

See on eeskätt siiliraamat. Mis aga ei tähenda, nagu poleks teisi loomi olemaski või nagu me nendest lugu ei peaks. Vähemalt tere ütleme ikka, kui kuskil mõnega kokku juhtume.

Alustaks näiteks rebasest, vanast muinasjuttude kavalpeast.
Tunnistan, et mõnes asjas olen ma väga laisk. Kui rebane mulle vastu tuleb, ei viitsi ma öelda päris nõnda et: „Tere, rebane!”

Seal keskel on ju kaks korda järjest see „re”. „TeREREbane!” Kaks korda järjest! On ju liiga palju? Läheb ju keel sõlme? Ja üldse, milleks korrutada? Teine neist võiks ju „do” või „mi” olla, või mis?

Et kuidas ma siis ütlen, kui rebast näen?
Ma ütlen „Terebane!” Rõhu panen algusesse, niiviisi: „TErebane!” Minu arust kõlab väga hästi. Oleks nagu mõne muinaseesti vanema nimi.

Teinekord jälle panen rõhu teisiti ja ütlen: „TeREbane!” Siis rebane saab küll kindlasti aru, et ma just temaga räägin.

TErebane! TeREbane! TErebane! TeREbane!
Nõnda teen mina. Mis va reinuvaderisse puutub, siis ega tema niikuinii vastu ei tereta.

Tema ainult muigab kavalalt ja sörgib krabinal edasi, sabaga oma jälgi ära pühkides.




KOLME SIILI KAUGUSEL

Mets ja veel üks asi, mis metsa sees peidus, on Antsu ja Anni kodust kolme siili kaugusel.

Et siis… kolme miili?

Ei. Kolme siili.

Siili?! Mismoodi, palun? Kas siil on mõni kilomeeter või?

Ei ole. Siil on siil. Aga kuula.

*

Antsu ja Anni kodumaja (Annit-Antsu on õde-venda) seisab ihuüksi keset lagedat välja, üsna linna lähedal. Siia pidi tulema terve asumijagu maju, aga midagi läks vussi. Valmis sai ainult Antsu ja Anni või siis õigemini nende vanemate maja.
Elektrit ja kütet saadakse tuulest ja päiksest, vesi tuleb nii sügavast puurkaevust, et selle teine ots on Austraalias. Austraalia põlismaalased lennutavad vahel nooltega ümber maakera kirju, milles pahandavad, et Antsu-Anni pere nende vett kulutab (neil kipub seal niigi liiga kuiv olema). Siis saadavad laste ema ja isa austraallastele lepituseks head Eesti juustu ja Muhu mustriga papusid, lapsed aga imeilusaid pilte, mida nad ise joonistavad.

Tuleb veel öelda, et kaevutoru läheb otse läbi maakera tulise tuuma, mis vee keema ajab. Oma edasisel teel aga jahtub see jälle ära, nii et vesi, mis Antsude-Annide kraanist tuleb, on keedetud ja külm.

Isa ja ema käivad linnas tööl ja Ants linna lasteaias. Annikest jällegi, kes on veel päris väike, käib saja kilomeetri kaugusest metsakülast hoidmas üks saja-aastane tädi, kes põrutab kohale mootorrattaga otse üle jõgede ja mägede. Antsu ja Anni juures teeb ta endale külma keedetud veega üht vererõhku alandavat ürdijooki ja kiidab, kui hea see on.

Aga kõigest sellest ja veel paljust muust võib rääkida mõnes teises raamatus, praegu on teemaks siilid. Siilid, keda on kolm.

*

Üks neist kolmest on peaaegu koduloom ja Ants on talle nimeks pannud Ando. Kui Annikese asemel oleks Antsule vend sündinud, oleks Ando nimi temale saanud. Sündis siiski õeke ja nimi jäi vabaks. Aga jälle me kaldume kõrvale, oh!

Niisiis, siil Ando. Keegi ei tea päris täpselt, kus Ando põhiliselt elab. Ses mõttes, et kuigi ümbruses ei ole teisi maju ega tänavaid, on Antsu-Anni vanemad teinud oma õue ümber korraliku tara. Kas Ando elab ja askeldab ainult seespool seda tara või käib ka kaugemal kondamas, pole täpsemalt teada. Igatahes on ta tihti silmist kadunud, aga varjub ta siis kuskil põõsastes või ehitusmaterjali virnas või ajab asju väljaspool, see nõuaks pikki vaatlusi. Isa ütleb, et ju ta ikkagi toiduotsinguil ringi rändab – nii olevat siilide komme.

Ants seda hästi ei usu, tema arvates on Andol pikemate matkade jaoks liiga lühikesed jalad. Pealegi oli Antsul kord õhtuhakul kannatust oma poolteist tundi sõbrakesel sabas käia, jälgides, kuidas see teeb aia sisemist äärt pidi nende elamisele peaaegu täisringi peale, hooti mõne teo ja vihmaussiga maiustades. Ei kippunud ta kuhugi kaugemale, vähemalt seni mitte, kuni Ants magama kutsuti ja vaatlus pooleli jäi.

Siiski – kord varahommikul juhtus Ants ise nägema, kuidas kastemärg Ando end väljastpoolt aialippide vahelt koduõuele sisse pressis. Loomake oli väsinud, kuid rahuloleva moega, ja kadus kõige otsemat teed aiaäärsesse rohupuhma puhkama.

Anname talle rohkem süüa, ta on ju meie loom!” nõuab Ants vanemailt. Tal on meeles, kuidas Ando kord välistrepi kõrval himuga piima lakkus ja pehmet leiba vitsutas. Isa aga ütleb, et pole vaja, loom peab ise toime tulema, muidu läheb laisaks ja mugavaks ja jääb haigeks. „Kust sina seda tead, oled mõni siiliteadur või!” toriseb Ants, aga isa ei anna järele.

See on siis see esimene siil. Teisega on ses mõttes keerulisem lugu, et teda näeb väga harva.

*

Teise siili avastamine käis nii, et ühel suvisel pühapäeval oli ema ümbruses ringi kõndimas, väike Anni käruga kaasas. Katkijäänud ehitamisest oli maha jäänud ülessongitud maa täis kinnikasvavaid kraave ja sissevarisevaid vundamendiauke. Mitte just kõige mugavam koht, kus jalutada!

Aga emal on suur huvi, mis taimed kuskil kasvavad. Sellelgi korral turnis ta kodust õige kaugele, lausa kunagise ehitustandri piirini, mille taga laiub veel paras lahmakas söötis maad.
Nad Anniga polnud ainukesed, kes tühermaa avarust nautisid. Keegi võõras naisterahvas oli jätnud auto kaugele maantee äärde ja jooksutas oma koera. Või ka vastupidi, sest koer oli suur, hoogne ja kiire ning rihma hoidev perenaine suutis tal vaevu kannul püsida.

Koer tormas otsejoones ema ja Anni poole, nii et need ehmusid ja ema karjus: „Mul on siin laps, te ei näe või!” – „Ärge kartke, ärge kartke, ta on sõbralik, ta tegelikult kardab lapsi!” hüüdis koera perenaine hingeldades vastu, ja koera järel Anni kärust vaid paari sammu kaugusel mööda sööstes lisas: „Oi kui armas laps!”

Veel mõnikümmend meetrit jooksnud ja jõudnud sinna, kus ehitustanner lõpeb ja algab puutumatu sööt, jäi koer järsku seisma ja hakkas maha vaadates ohjeldamatult haukuma. Perenaine, jooksu pealt rihma ümber käsivarre lühemaks kerinud, jõudis peni veel viimasel hetkel tagasi tõmmata, sest juba oli see rohus turtsuvat okaskera oma lõugade vahele haaramas.

Ei lähe! Ei lähe! Fuu!” keelas perenaine.

Ema ja Anni hiilisid ettevaatlikult ligemale. Vaatepilt pani tüdruku algul kilkama, kui aga kära ja rabelemine kuidagi otsa ei saanud, kiskus ta nägu vingu ja nuttki polnud kaugel.

Noh, noh, kas sulle siilionu ei meeldigi või,” sädistas koeratädi. „Ise nii nunnu väike tüdruk, aga siilionu ei meeldi. Näe, vaata, kutsalegi meeldib, näe kus tahab siilionuga mängida!”

Koeratädi oleks siili hea meelega oma nokkmütsi sisse veeretanud ja linna kaasa võtnud, aga Anni ema ei nõustunud teda selles aitama. Tädi näis küll selle peale solvuvat, kuid lõpuks sai temalgi etendusest isu täis ja koera järel tirides suundus ta maantee poole tagasi. Ka ema ja Anni läksid koju.

Antsu nördimus oli ema juttu kuuldes suur – miks tema pidi sellest elamusest ilma jääma! Mitmel korral käis ta teiste nähtud siili taga otsimas, aga kunagi ei leidnud. „Sa kindlasti ei räägi täpselt, kuskohas ta oli,” jorises ta ema kallal.

Antsu järgmine mõte oli, et nüüd tuleb küll kohe koer võtta, muidu ei leiagi siili üles. Aga koeravõtmine oli perel alles ülejärgmise aasta plaan. Mis rutem õnnestus, oli see, et mõnel nädalavahetusel tohtis üks Antsu lasteaiaveli oma koeraga neile külla tulla ja siis käidi koos siili jälgi ajamas, aga ikkagi tagajärjetult. Kuid ärme kaota veel lootust!

*

Mis me aga kolmandast siilist teame? Tema, tuleb tunnistada, on nagu mõni muinasjututegelane, kellest kõik on kuulnud, aga keegi ei oska öelda, kas ta ka päriselt olemas on. Suust suhu ja põlvest põlve kandub teadmine kolmanda siili kohta.

Niikaua kui Ants ennast mäletab, on ema ja isa ikka vahel – eriti kodusiil Andot nähes – tuletanud meelde ühe ehitusmehe juttu, mida see omakorda oli kuulnud ühe maamõõtja käest. Maamõõtja nimelt olevat ehitusplatsi mahamärkimise ajal näinud metsaveeres harukordselt suurt ja pikkade okastega siili. Esialgu oli ta seda koguni okasseaks pidanud, hiljem aga teistelt kuulnud, et seda elukat meie maal veel ei esine.

Maamõõtja lugu oli seda salapärasem, et veidi aja pärast, olles mööda metsaserva edasi liikunud, näinud ta jälle üht suurt ja pikaokkalist olevust. Ja hiljem, esialgsest kohast juba mõnisada meetrit edasi, jälle! Kas see oli üks ja seesama loom, kes mööda metsaäärt liikus, või oli neid mitu?
Seda muinaslugu meenutades lähevad ema ja isa alati vaidlema. Emale meeldib arutada, et mõlemad variandid oleksid head – nii see, et kummaline siil nagu mingi vahimees metsaservas patrullib, kui see, et niivõrd lähedal suurele linnale leidub terve vägi siile, kelle arv on muidu hakanud tasapisi kahanema.

See näitab, et meie elukeskkond on veel päris viisakas,” ütleb ema. Isa aga ei usu maamõõtja juttu üldse. „No hea küll, nägi mehike korra siili,” ütleb ta, „aga et see nii suur oli ja mitmes kohas korraga – nojah, eks joomase peaga või kõiksugu asju näha!”

Mispärast joomase,” vaidleb ema, „ta ju oli tööl.”

Seepeale lööb isa ainult käega. Aga et mingisugune siil võib seal metsaservaski elutseda, seda ei eita temagi. Tõepoolest, miks mitte? Ja kui nende oma Ando nende õueaiale ringe peale tuuritab, miks siis metsaserva siil ei peaks oma valdusi niisamuti inspekteerima? Ei ole üldse võimatu, et ükskord saab temagi ära nähtud.

Seda enam, et siili number kaks leidsid Ants ja ta lasteaiaveli lõpuks ikkagi üles!

*

See juhtus siis, kui Ants oli ükskord jälle oma sõbra ja tema koeraga songermaal uitamas, kuid seekord mitte metsa, vaid maantee pool.

Siilike-vennike oli päris maantee ääres, kus koer ta avastaski. Igaks juhuks veeretasid poisid ta jupp maad põllule tagasi, et ta eksikombel ei tükiks tiheda liiklusega teele.

Ei oldud muidugi päris kindlad, kas see on just seesama siil, keda ema ja Anni esmakordselt hoopis teisal nägid. Ema aga arvutas veidi ja ütles: „Väga tõenäoliselt sama! Sest seal maantee ääres oli ta meie majast just niisama kaugel kui sealgi, kus meie teda nägime.”

Nõnda sai kokku selline pilt, et Antsu ja Anni maja on nagu päike, mille ümber tiirlevad oma orbiitidel kolm siili nagu kolm planeeti: üks päris lähedal, teine poole põllu peal ja kolmas, muinasjutuline, veel kaugemal – seal, kus tühermaa taga paistab mets, kuhu Antsu-pere rännakud pole veel jõudnud viiagi.

Meie maja ümber on siilidest otsekui kolm kaitseliini,” kiidab isa, keda huvitavad ajaloolised kantsid ja lood nende ründamistest ja kaitsmistest.

*

Varsti nad võtavad kindlasti kätte ja käivad ka seal kolme siili kaugusel metsas ära.

Mets ju on juba iseenesest huvitav koht, pealegi võib sinna minnes, kui veab, oma silmaga ära näha see salapärane okasloom maamõõtja muinasjutust. Ja pealegi on metsa sees peidus veel üks asi… aga sellest me seekord ei räägi.





KARU TERETAMINE

Ühel palaval suvisel õhtupoolikul istus onu Jaan Tallinnas Raekoja platsil välikohvikus ja ootas oma sõpru. Ta oli lõppenud tööpäeva koosolekutest, kuumusest ja turistide mitmekeelsest jutuvadast üsna uimane ja tukk kippus peale tulema. Uniselt keerles ta mõte vana purjepaadi ümber, mis teda rohkem kui saja kilomeetri kaugusel ootas. Alles kahe nädala pärast oli onul lootust jälle paati remontima pääseda.
Äkitselt tundus onule läbi tukastuse, nagu keegi teeks ta selja taga mingit jõmisevat häält ja müksaks kergelt ta õlga.

Ah, mis te pullitate,” mühatas onu, arvates, et sõbrad on kohale jõudnud ja tahavad teda loomahäälselt teretades üllatada. Säherdused naljameestest sõbrad onu Jaanil just olidki.
Jõmin aga kordus kõvemini ja nõudlikumalt. Onu pööras pead ja nägi otse oma kõrval, teispool kohviku piirdeaeda, tagakäppadel püsti seisvat karu. Karul oli peas nokaga müts ja kaenlas patakas ajalehti. Ümber kõhu oli tal vöö, mille küljes rippus rahvuslike kindakirjadega paunake.

Loom küünitas onu poole oma lehepataka, raputades samal ajal kõhul rippuvat pauna, kust kostis müntide kõlinat ja paberraha krabinat.

Onu Jaan ei sallinud silmaotsaski pealetükkivaid kaubitsejaid. Kui mõni selline teda tülitas, võis onu teinekord täiesti endast välja minna.

Nii seekordki. Onul polnud kahtlust, et tegemist on karukostüümi pugenud müügimehega, kes sel moel loodab suuremat ostuhuvi äratada. Ja et tänavail müüsid lehti harilikult lapsed, oli onu kindel, et karunaha sees on varjul üks kaval jõmpsikas. Et karu oli selleks liig suur, ikka täiemõõduline metsaott, see ei tulnud väsimusest vaevatud onul pähegi.

Miks sa koolis ei ole!” käratas ta rusikaga vastu lauda lüües, hoopiski unustades, et koolides on suvevaheaeg. „Marss kooli!”

Oh kus nüüd karu möiratas, nii et pool linna vastu kõmas ja Vana Toomas tornitipus tegi oma telje ümber rohkem ringe kui kõigil varasematel aastasadadel kokku!

Puhkes märkimisväärne paanika. Kohkunud turistid kargasid püsti, laudu ja toole läks ümber nagu tormituules, õlut, kohvi, limonaade ja kallihinnalisi veine valgus purunenud nõudest laiali üle terve platsi ajaloolise sillutise.

Keset suurt saginat märkasid vaid mõned, kuidas karu endal käpaga mütsi peast äigas, neljakäpukile laskus ja mööda Mündi tänavat vaateväljast minema punus, jättes ajalehepaki platsile vedelema.

Rohkem kui neid, kes olid üldse jõudnud karu tähele panna, oli tunnistajaid, et korrarikkuja ja segaduse põhjustaja oli just onu Jaan. Tema’p see ju oli, kes röögatas ja rusikaga vastu lauda lõi! Kuigi onu oli ka ise kannatajaks oma hoobist paistes käega, nõuti talt trahvi ja tekitatud kulude heastamist. Täismees ei tohtivat ometi mingi karuniru pärast nii hullusti ärrituda. Eriti kui teiste meelest polnud kindel, kas seda karu seal üldse oligi. Maas vedelev müts ja ajalehepatakas polnud ju mingiks tõenduseks.

Hea vähemalt, et sõbrad lõpuks pärale jõudsid ja aitasid trahvi vähemaks rääkida, seletades, et onul on tulnud kolm viimast aastat ilma puhkuseta tööd teha ja seepärast on tal närvid pisut läbi. Mispeale läksid nad kõik koos plaanitud grilliõhtu asemel metsajooksu tegema. Varjulisel rajal joosta sörkides läks onu Jaani olemine palju paremaks.

Sellest ajast peale ei võta onu Jaan enam kunagi karude teretusi vastu, rääkimata sellest, et neid esimesena teretada. Viisakas see ju pole, aga mis parata. Inimese võimetel on piirid, isegi onu Jaani omadel, kes on ju muidu igati üks väga tubli mees.



KUIDAS MAAKERA ÜMMARGUSEKS SAI

Igivanasti, nagu igaüks teab, oli Maa suure taldriku kujuline. Seda taldrikut kandsid oma laiadel turjadel neli elevanti, kes omakorda seisid hiiglasliku kilpkonna seljal. Kilpkonn jällegi ujus aeglaselt-aeglaselt, ise pool-unes ja pool-ärkvel, maailmatus ookeanis.

Ühel ilusal vihmasel päeval tuli aga siilide kuningale Svenile pähe mõte, et hoopis tema peaks kilpkonna asemel Maad kandma.
Lõppude lõpuks olen mina ju palju tähtsam olend kui kilpkonn,” mõtles siil Sven. „Mina sain oma toreda okaskasuka Kalevipojalt endalt, aga kust kilpkonn oma kilbikolaka võttis, seda ei tea keegi.”

See ei lugenud talle tuhkagi, et vana kilpkonn oli olemas juba ammu enne Kalevipoja sündimist ja et tema kilp kannab maailmakuulsat nime, mis kõlab nii: Karapaks! Jah, just täpselt: Karapaks!

Siilikuningas sellest ei hoolinud ja läkitas oma saadikud kilpkonnale teatama, et võtab tema ameti üle.

Kilpkonn vastas talle saja aasta pärast, ja iga sõna ütlemine kestis tal kolm päeva – nii väärikas oli ta. „Jutt või asi,” vastas ta siilile, „sa ei oska ju ujudagi.”

Turts, turts, kas te kuulsite!” ärritus siil. „Mina ei oska ujuda! Igas entsüklopeedias on kirjas, et siilid oskavad ujuda!”

Läks veel sada aastat ja siis vastas kilpkonn: „Sellegipoolest, vennas, mine parem kuu peale.”

Ei lähe,” turtsus Sven, „kuu ei huvita mind mitte üks põrm! Las inimesed lähevad, kui tahavad, mina tahan Maad oma seljas kanda.”

Ja ta hüppas ookeani, et kilpkonn minema ajada. Kilpkonn, kes oli rumalast jagelemisest tüdinud, andis järele. Ta lausus (ikka hästi aeglaselt): „Olgu siis pealegi,” ja laskus sujuvalt põhjatu ookeani põhja. Seal ta puhkab ja ootab, millal teda uuesti vaja läheb. Siil, okkad turris, kargas tema asemele, nii et Maa vappus ja värises. Oi-oi, see oli üks suuremaid maavärinaid, mis iial aset leidnud!

Ka siis, kui maavärin vaibus, ei taastunud veel kaugeltki endine rahu, sest Maad oma turjal kandvatele elevantidele oli siili okkaline selg väga võõras ja vastumeelne jalgealune. Olid nad ju harjunud kindla ja kõva Karapaksiga.
Mõnda aega nad kannatasid, siis aga tõstsid nurinat. Üks neist ütles siilile:

Tead sa, meie nahk on paks küll, aga need sinu okkad, need on ikka liiga teravad!”

Meie muide oleme nagu baleriinid,” teatas teine, „meie seisame varvastel ja see on meile niigi väga raske.”

Et okkatorgete valu kuidagiviisi taluda, tõstsid nad kord ühe, kord teise, kord kolmanda, kord neljanda jala üles – ja nõnda nad tegid kõik läbisegi, nagu just parajasti juhtus. Pole raske kujutleda, kuidas Maa nende turjadel seepeale hüples ja mida Maa elanikud kannatama pidid!

Olgu, olgu, baleriinid,” nohises siilikuningas pahuralt, „ma lasen okkad längu.”

Aga kui ta seda tegi, oli platsis uus häda: elevandid hakkasid okaste siledatel külgedel libisema! Palju ei puudunud, et tublid loomad oleks kõige Maaga ürgookeani plartsatanud.

Meile aitab,” ütlesid elevandid seepeale. Nad libistasid end ettevaatlikult vette, nii et maataldriku põhi õige pehmelt siili seljale vajus, ja ujusid minema – igaüks ise ilmakaare poole.

Nüüd oli ka siilil isu täis ja tahtmine otsas. „Kuule, Maa,” ütles ta, „miks üldse keegi peab sind oma seljas tassima? Miks sa ei võiks ise vee peal ujuda nagu näiteks parv?”

Noh, mõnda aega ehk võikski,” arvas Maa, „aga varsti vettiksin läbi ja kõik asjad ja olendid mu peal saaksid hirmsa nohu. Ja lõpuks,” ütles ta veel, „ma lihtsalt laguneks ära nagu supi sisse kukkunud leivatükk.”

Igavene häda sinuga!” turtsus tüdinud siil. „See on kõik sellest, et sa säherdune lame oled! Sa tõmba ennast kerra, nagu mina vahel teen, ei siis pääse sulle ükski õnnetus ligi.”

Ja ta kutsus kohale Kosmilise Koera, kes on äge haukuma. Maa tõmbaski end kohe kerra nagu rünnatav siil. Kosmiline Koer andis talle oma koonuga tugeva müksu, Maa lendas kõrgele taevasse ja jäi seal Päikese ümber tiirlema.

Nii ta tiirutab tänase päevani ja mõtleb seda jätkata ka homme, ülehomme, üleülehomme ja nii edasi. Karussellitada on ju tore!

Siilikuningas Sven aga – tema muudkui sulberdab soojas igiookeanis ja haub oma uusi plaane, üks imelisem kui teine.




HUNDI TERETAMINE

Ükskord, kui hunt veel inimene oli, oli tal laulev külmutuskapp. Kapp hakkas laulma siis, kui ta uks oli liiga kaua lahti. Sellega andis ta märku, et toidud võivad halvaks ja kapp ise nässu minna, kui uks väga pikaks ajaks lahti unustatakse. Inimene hoidis aga kapiust vahel meelega lahti, et ilusat laulukest kuulda. See oli tema lemmikheli.

Hundiks hakates ja metsa elama minnes ei hoolinud inimene millegi muu kaasavõtmisest, aga külmutuskappi ta ei raatsinud maha jätta. Ikka just selle laulu pärast, millest ta iial ei tüdinud.

Hundil oli väike generaator, mille ta oli metsa alla tassitud prügihunnikust leidnud ja korda teinud. Energia tuli tuuletiivikust, mille hunt ise kokku seadis ja oravate ja lindude abiga kõrge kuuse latva toimetas. Voolust piisas just niipalju, et külmkappi töös hoida.

Mingeid toite või midagi hunt külmikus ei hoidnud. See oli täiesti tühi. Ta oli olemas ainult laulu pärast.

Päris tuulevaiksetel päevadel külmik laulda ei saanud. Kui nii juhtus kestma paar-kolm päeva järjest, tuli hunt veel kuidagi toime, kui aga kauem, siis hakkas ta tuju langema. Õnneks siiski tuli tuul enamasti enne tagasi, kui päris hull pahurus pärale jõudis.

Talviti kattis hunt puu all seisva külmkapi paksude kuuseokstega kinni, nagu ta inimesest peast oli teinud püsilillede ja purskkaevuga, mille ta kord ajaviiteks oma õuele ehitas. Pakase käes oleks kapp ruttu hääle kaotanud või üldse hinge heitnud.

Hunt sättis need oksad nõnda, et mahtus just ühe käpaga nende vahelt kapiukse käepidemeni. Nii sai ta ukse irvakile teha, ilma et kapp liialt külmaohtu satuks.

See nägi välja nõnda, nagu oleks ta kappi kättpidi teretanud. Ja et asi veel pidulikum oleks, ütleski hunt alati kapiust avades: „Tere, sõber!”

Ja kapp teretas teda vastu oma ilusa lauluga, mida kõrgelt kuuse otsast saatis tuuletiiviku ringikäimise vihin.
Seepeale oli hunt rõõmus ja kirjutas oma päevikusse: „Mulle meeldib küll olla üksik hunt ja seepärast ma metsa kolisingi, aga üks seltsiline peab siiski igal elusolendil olema!”

Kui ka külmutuskapp oleks päevikut pidanud, siis tema oleks sinna kirjutanud nõnda: „Aitäh hundile, et ta ei saatnud mind prügimäele lagunema! Loodan, et mu hääl peab veel sada aastat vastu ja ma saan iga päev tervitada oma sõpra tema lemmiklauluga.”

Ja nõnda kestis see igavesti ja veidi kauemgi.




TALVEUNEST TULLES

Siil ärkas talveunest ja kukkus kohe plaane tegema. Niisama molutades (see on kole sõna, aga molutamine ise on ka kole) aega surnuks lüüa – ei, see ei tule kõne allagi. Õige eluviis on, et kui magad, siis magad, kasvõi mitu kuud järjest, ja kui oled ärkvel, siis oled ka tõesti ärkvel ja saadad midagi korda.
Kõigepealt oli vaja teada saada, kas kuldnokk on kohal. Mitte et sellest oleks siili elus midagi olenenud, aga lihtsalt pakkus huvi. Kas nüüd just sõbrad, aga ütleme head tuttavad olid siili-kuldnokka küll, kes teineteise tegemisi väikselt silmas pidasid.

Kumb nendest kevadel teist esimesena märkas, siil kuldnokka või kuldnokk siili, see oli võidumees.

Siilile meeldis võidumees olla. Ettevaatlikult pistiski ta nüüd pea talvepesast välja, nuusutas õhku, kuulatas ja püüdis ka pilku teritada. Midagi oli nagu aimata, midagi justkui toimus, aga mis just, ei saanud täpsemalt aru. Pealegi pani äkiline sõõm värsket õhku loomakese pea päris ringi käima.

Olgu öeldud, et siili unekamber oli juba mitu talve järjest ühes ja sellessamas okste ja muu risu hunnikus. Inimesed tassisid selle küll igal suvehakul väiksemaks, et eemal välja peal jaanituld teha, hiljem aga, aiakoristamise ja võsaraiumisega, kasvas hunnik lõpuks jälle suureks tagasi.

Suvel laialt ringi uidates plaanis siil küll igal aastal, et järgmise talve magab ta kuskil uues kohas, kasvõi vahelduse mõttes, aga kui oli sügiseks oma kere hästi priskeks puginud ja roidumus kallale kippus, siis polnud enam viitsimist harjunud paigast loobuda. Sealt ta nüüd siis praegu välja piiluski ja püüdis aru saada, kui kaugele uus kevad juba edenenud on.

Samas kostis tiibade vihinat ja siili ninaotsast vaid mõne inimsammu kaugusel maandus niiskele mullapinnale ei keegi muu kui kuldnokk. Kiiresti, nagu kombeks, heitis ta sinna-tänna paar pilku ja asus toimekalt ringi kõndides maas vedelevaid oksaraage sorteerima.

Kas tõesti teeb juba pesa?” mõtles siil. „Seekord ma siis põõnasin ikka õige pikalt.”

Pup-pup-pup-pup-pup!” tegi ta seejärel nii valjusti kui suutis. Nii käis tema traditsiooniline märguanne kuldnokale, et see on ära nähtud. Et mängukaaslast veel rohkem narrida, tõmbus ta ise ruttu jälle oma risupesasse peitu.

Kuldnokk vaatas ringi, endal oksaraag noka vahel. Ega tema ausalt öelda neist tempudest eriti hoolinud, rohkem moepärast tegi kaasa. „Hea küll, hea küll, sinu võit,” ütles ta, „võid välja tulla.” Ise askeldas edasi.

Pisut pettunult ronis siil välja. Õnnekombel tuli just samal silmapilgul välja ka päike ilmatu suure pilve tagant ja täitis kogu ümbruse särava valgusega. See muutis siili ilmumise lausa kuninglikuks, pani ta okkad hiilgama ja tõstis kõvasti enesetunnet.

Mis sa nüüd nii kangesti rabeled,” ütles ta kuldnokale heatahtliku üleolekuga. „Pea vähe vahet, ajame juttu ja...”

Vanad tuttavad – või noh, ütleme pealegi, et sõbrad – silmitsesid teineteist veidi kohmetult üle hulga aja.

Sul veel ikka see uhke trähniline talverüü seljas,” ütles siil.

Nojah noh, pole veel jõudnud ära vahetada,” vastas kuldnokk ja lisas kavalalt: „Eks ma tahtnud sind sellega rõõmustada!”

Mh, mh,” tegi siil, „eputada tahtsid, mis muud.”

Ei noh, mis eputada,” kräuksus lind, „kas mu kevadrüü kehvem oleks!”

Seepeale ei osanud siil enam järsku midagi kosta. Ta tundis, et mõte kohe üldse ei tööta, ja polnud ka ime: oma pool aastat oli möödunud ajast, kui ta viimati midagi sõi. Talveuneks varutud rasvakihist okaskasuka all polnud enam raasugi järel.

Sina, sõbrake, jätad kuidagi äranälginud mulje!” tänitaski kohe ka kuldnokk. „Tööd tuleb teha, tööd tuleb teha, küll siis ka toit tuleb!”

Noh, küll me varsti näeme, kumb meist usinam töömees on,” vastas siil ennast kogudes. „Kes puhkab talvel välismaal, kes peab kodumaast lugu, suvel vehime kõik tööd teha.”

Ja pööraski jutu mujale, küsides: „Kus sa siis see talv ka ära käisid, ikka oma Madalmaadel või?”

Ei, kas tead,” oli kuldnokk kärme vastama, „jätsin seekord üldse vahele, kas sa ei mäleta? Ehk järgmine kord võtan hoopis midagi kaugemat ette. See üks Holland ja Holland kõikseeaeg, ära tüütab juba.”

Siilile turgataski äkki meelde, et eelmisel sügisel oli selle asjaga teisiti kui muidu. Harilikult oli ta ikka kuldnoka juba ammu enne oma talveund reisiteele saatnud – jah, mõnikord lausa suvel juba oli sõber võtnud nõuks teiste omasuguste hiiglasuure parvega ühineda ja minema rännata. Mullu aga oli teda tõepoolest veel oktoobrikuu poristel päevadelgi näha, kui siil juba kõige täiega talveuneks valmistus ja muud enam suurt ei märganud. Nii et sõber siis ei lennanudki ära?

Ei lennanud, ei lennanud, tulin siinsamas kuidagi toime,” kinnitas kuldnokk.

Ja nüüd juba uus pesa valmis ja...?” jorutas uimane siil edasi.

Ei veel, valin siin materjali,” seletas lind. „Hea puuõõne leidsin küll, näe siinsamas üleval sinu elupaiga kohal, nii et see aasta oleme täitsa naabrid.”

Siil tahtis hakata seletama, et ei tema enam oma talvisest pesast hooli ja et kus ta oma selleaastased pojad ilmale toob, see pole veel taevaski teada – aga juba oli kuldnokk tal silmist kadunud.

Kuldnokk oli lennanud üles kõrgele vahtraoksale ja kohe hakkas sealt kostma tema vägev laul. Küll oli seal kriginat ja kriiksumist, sekka ööbiku lahedat laksutust, mootorsae käimatõmbamist ja halli hobuse hirnumist. Ka sai siil naabri laulu kaudu teada, mis lood olid tema talveune ajal kõige kõvemateks hittideks tõusnud ja millised moblahelinad moes. Nagu igal kevadel, ei suutnud siil seekordki uskuda, et selline segapuder mõnes emalinnus kirglikke tundeid äratab ja pesa punuma meelitab – aga alati oli see vigur kuldnokaonul korda läinud!

Ah, ju see emalind seepärast tuleb, et vanamees ometi vait jääks,” torkas okasloomale äkki pähe teravmeelne mõte. See tegi ta oleku reipamaks ning kähku suundus ta toitu otsima, et oleks jõudu tasa teha naabrimehe suurt edumaad.



JÄNESE TERETAMINE

Roland istus koduasula bussijaamas nagu sageli varemgi, et läbisõidul peatuvaid busse passida. See on üks asulanoorte lemmiktegevusi.

Mõni buss peatub siin tervelt kümneks minutiks või veerandtunniks. Mõni sõitja tuleb maha selga sirutama, mõni suitsu tegema, mõni käib kempsus, mis on bussijaama kõige uuem ja uhkem osa. Mõni läheb üle tee, et kioskist vett, kommi või ristsõnu osta. Kiosk ei ole alati lahti ja siis on kuulda nurinat.
Varahommikuti ja õhtuti läheb ja tuleb ka oma asula rahvast, kes linnades tööl käivad. Mõni vangutab iga kord pead, kui ikka ja jälle näeb bussijaama ümber parvlejaid. Kas tõesti pole midagi targemat teha, torisetakse.

Seekord oli viimase õhtuse bussi vahtijatest tekkinud kaks seltskonda. Ühed arutasid isekeskis, kuidas saaks vallavalitsuselt välja kaubelda mingid ruumid vaba aja keskuse jaoks. Teised jaurasid ja lollitasid niisama.

Roland ei teadnud, kummale poole hoida, ja kükitas omaette veidi eemal. Buss seisis ja kabiinist välja tulnud juht tegi võimlemisharjutusi. Töölt saabuv Rolandi naabritädi hõikas poisile möödaminnes: „Kas tuled mulle homme peenraid rohima?” Roland pobises vastu midagi sellist nagu „Jah, jah, ära praegu sega.” Õhtu läks tasapisi järjest hämaramaks.

Äkitselt hakkas bussijaamatagusest võsast kostma sahinat ja nähtavale ilmus jänes, koolilaste ranitsa sarnane värviline kott seljas. Jänese üks kõrv oli püsti ja teine pikali. Eriti kitsastest kohtadest läbi pugedes tõstis jänes ka teise kõrva püsti.

Jänes võttis suuna sirgelt bussi poole, möödudes Rolandist nii lähedalt, et ta längus kõrv riivas poisi põske. Roland lausa võpatas ootamatusest, aga teine ei teinud temast väljagi. Mõne sammu pärast jäi aga jänes järsku seisma, pööras ümber ja vaatas läbi tiheneva hämaruse poisile otse silma. „Kuhu tere jäi?” nõudis ta kõrge kileda häälega.

Roland ei saanud sõnagi suust.

Kui vana sa oled?” nõudis jänes.

Ee… ka-ka-kaheksa vist,” vastas Roland, kes unustas alati kõik ära, kui teda ootamatult kõnetati.

Kaa-kaa-kaa!” osatas jänes inetult. „Kaa-kaa-kaa, nagu kana, jumala eest! Minu pojad, võta teatavaks, lahkuvad pesast kohe pärast sündimist ja tulevad omal jõul toime, aga sina?”

Vastust ootamata pöördus jänes jälle ümber ja jätkas teed bussi poole.

Roland seadis mõttes sõnu kokku, et öelda, et paljugi mis sinu pojad ja et üldse jänesed on jänesed ja inimesed on inimesed ja et tema, Roland, ise on ka juba pesast lahkunud ja elab siin hoopis oma onunaise juures – aga juba oli jänes bussijuhi kõrval ja küsis: „Kuhu see buss läheb?”

Bussijuht ei paistnud inimkeeli kõnelevast loomast üllatuvat ja teatas talle vastuseks linna, kuhu buss pidi lõpuks jõudma.

Vahepeal peatub ka või?” nõudis jänes.

Bussijuht luges üles teeäärsed vahepeatused.

Hea küll siis,” lausus jänes ja Rolandile meenus ütlus „jänest sõitma”. Ta ajas end püsti ja hiilis lähemale, et näha, kuidas jänes kavatseb salaja bussi pääseda. Aga ei, jänes ostis puhta sularaha eest pileti ühte kaugemasse vahepeatusesse ja ronis reipalt teiste reisijate kannul bussi nagu õige mees kunagi. Tema värviline seljakott säras vahepeal süttinud tänavalaternate valguses.

Enne bussiukse sulgumist vaatas jänes oma suurte ümmarguste silmadega veel korraks välja, jälle otse Rolandile silma, ja teatas: „Ülehomme olen tagasi, siis vaatame seda teretamise asja!”

Buss sõitis minema ja vahtijad hakkasid laiali valguma. Seal, kus enam tänavalaternaid ei olnud, süüdati taskulambid ja jalgrattatuled või valgustati teed mobiiltelefonidega.

Ka suur kuu punnitas ennast võsa tagant välja. Tema oli Rolandi eriline sõber ja saatis teda koduni. Suur kuu, nii ere, et tähed ei paistnudki.

Üks kuupinna tumedatest laikudest oli kujult päris jänese moodi, aga omi mõtteid mõlgutav Roland ei pannud seda tähele. Kõike ei pea ju tähele panema, kui sul on parajasti omad mõtted mõelda, eks.




KARL-KALEV JA SIIL LIIS

Kevinil on siil, mina tahan ka,” teatas Karl-Kalev vanematele.

Mismoodi tal see siil on?” küsisid vanemad.

Harilikult,” ütles Karl-Kalev (ta ütles seda niiviisi: HAri LIkult, kahes sõnas ja kõva rõhuga, sest nõnda kõlab veenvamalt). „HAri LIkult. Joob piima ja sööb koeratoitu.”

Siis on ju niipidi, et hoopis siilil on Kevin, kes talle süüa annab,” arvas isa.

Jah, Kevin ja koer, üks annab juua ja teine jagab oma toitu,” kiitis ema kaasa.

Lollakad, teiega ei saa rääkida,” lärmas Karl-Kalev, nagu oleks ta mõni kasvatamatu tüüp, kuigi päriselt ei olnud. „Teiega ei saa rääkida! Kevinil pole mingit koera! Ta ostab koeratoitu spetsiaalselt siilile!”

Lugu lõppes sellega (või siis hoopis algas), et ühel päeval Karl-Kalev astus koolist tulles läbi teeäärsest liisingufirmast ja liisis endale siili.

Et seda kohe päriseks osta, selleks ei jätkunud raha – osa säästudest tuli ju jätta loomakese toitmiseks. Raha oli poiss kogunud jalgratta jaoks, aga nüüd ta leidis, et eluta asja võib inimene ka ise valmis ehitada, aga elusolendit, karta on, ikka ise põlve otsas päris valmis ei meisterda.

Siil oli väike ja kena, pika peene koonuga, mille ots kergelt ülespoole. Väiksed mustad silmad olid nagu ilunööpnõelte pead ja särasid toredasti. Karl-Kalevile meeldis ka see, et siilikese okkad ei olnud igavalt laushallid, vaid kõiksugu varjunditega. Siili nimi oli Liis – nii oli lepinguski kirjas.

Hoolikalt paigutas Karl-Kalev Liisi ühte oma koolikoti eraldi soppi, kuhu oli juba eelmisel õhtul talle pehmest paberist ajutise pesa teinud – ümberkolimise ajaks. Nüüd tuli enne kojuminekut veel ainult toidupoest läbi minna.

Kevini eeskujul oli Karl-Kalev mõelnud anda siilile koeratoitu, aga nüüd ta vaatas, et kui Liis on nii väike ja jätab õrnukese mulje, siis äkki oleks koeratoit talle liiga tugev. Proovime kassitoiduga, otsustas Karl-Kalev käigupealt.

Piimamure oli juba ette murtud. Nimelt sai koolis igaüks iga päev tasuta klaasitäie piima. Seekord valas Karl-Kalev oma jao pudelisse, mille oli kodunt kaasa võtnud, keeras korgi kõvasti peale ja jäi lootma, et piim enne kojujõudmist ära ei tilgasta.

Kui teised imestasid, miks ta nõnda teeb, ütles Karl-Kalev: „Te ei teagi või, et piima on kõige õigem juua kell kuus õhtul?”

Kuid siiski ei läinud kõik nõnda libedasti, nagu poiss lootis. Väiksel armsal Liisikesel olid omad vigurid. Alustassil tema ette pandud kassikrõbinate seas sonkis ta ninaga sinna-tänna, näksis mõnda väheke, kuid erilist huvi ei ilmutanud. Mis aga piimakausisse puutub, siis sellele aeti otsemaid ninaots serva alla ja lükati ta kõige täiega ümber. Ja mis kõige hullem – kohe seepeale pistis loomake põgenema!

Kogu õhtu oli Karl-Kalevil kõvasti tegemist, et teiste eest varjata oma katkisi peopesasid, mille sala-arstimiseks oli tal kulunud rohkelt vatti ja kompressiviina. Eks te katsuge ise põgenev siil paljaste kätega kinni võtta! Või parem ärge katsuge.
Nüüd oli Liis igatahes pappkastis tagaterrassi all peidus, hädapäraseks toiduvaruks väikesteks tükkideks katkutud hiina kapsas. Ema ei tahtnud küll hästi uskuda, et toortoidust vähe hooliv pojake oli kapsapea korraga nahka pannud, aga ta unustas selle ruttu. Eks töötavatel naistel ole muidki muresid.

Sel ööl polnud Karl-Kalevi uni just kõige rahulikum. Peopesad kirvendasid ja süda oli täis siiliplika peale, kes tema hoolitsemisele nii halvasti vastas. Ja kas ta seda kapsast ikka sööb, äkki sureb hommikuks nälga? Veel painas poissi teadmatus ja uudishimu, kui kaugele siilid üksteise lõhna tunnevad ja kui suurt maa-ala enda omaks loevad. Kevin oma suure siilivolaskiga elas nende ridamaja ülejärgmises boksis. Oleks ikka lugu küll, kui puhkeks siilide sõda!

Hommikul üllatas Karl-Kalev vanemaid sellega, et tõusis varem kui muidu ja läks tagaterrassile hommikvõimlemist tegema. Kapsas oli puutumata, kast kergelt ära reostatud ja Liis ise selle nurgas tujutult tukkumas. Aga vähemalt elus.

Terve koolipäeva poiss põhiliselt niheles ega pannud midagi tähele. Tundide lõppedes sööstis ta koju kui nool, tõstis ikka veel norutava sõbrakese kotti (seekord kinnastega!) ja suundus liisingufirmasse.

Tõin tagasi,” teatas ta pikema jututa. „Praak on.”

Mis draakon?” ei saanud liisingupiiga aru.

Siil on praak. Ei söö midagi, ajab toidunõud ümber ja püüab ära joosta.”

Tõesti?” imestas liisingupiiga. „Seni pole kellelgi veel pretensioone olnud.”

Mina ei tea, mis seni on olnud, aga seekord on nii,” jäi Karl-Kalev karmiks.

Äkki te ei hoia teda õigesti,” ütles liisingupiiga klienti viisakalt teietades.

Hoian täpselt nii nagu Kevin ja veel pareminigi.”

Kes see Kevin on?” küsis piiga.

Väga kogenud siilikasvataja,” oli Karl-Kalevi vastus.

Oh, no mis me siis teeme,” jäi liisingupiiga mõttesse. „No ehk ma siis annan teile teise ja saadan selle kontrolli.”

Hea küll,” nõustus poiss, „proovime.”

Ta saigi teise, üsna samasuguse väljanägemisega siili.
See on küll täpselt samast partiist, nii et ma ei tea…” ebales liisingupiiga.

Proovime,” kordas Karl-Kalev, kes ei tahtnud kuidagi päris ilma siilita jääda.

Ahjaa,” tuli talle veel ukse peal meelde, „mis ta nimi on?”

Liis,” ütles piiga. „Nad on meil kõik Liisid. Võite teda hüüda Liis Kaks, kui soovite.”

Hea küll siis.”

Aga Liis Kaks, võta või jäta, käitus täpipealt niisamuti nagu Liis Üks! Hea oli, et Karl-Kalev teadis nüüd temaga tegeldes koguaeg kindad käes hoida. Ja usud sa või mitte, kõik samad tembud olid ka Liis Kolmel, kelle vastu poiss juba järgmisel päeval Liis Kahe välja vahetas, et veel viimane katse teha.

Õnneks tuli just koolivaheaeg ja Karl-Kalev sai aega minna Suurt Loodusteadlast otsima. Suur Loodusteadlane elas seitsme maa ja mere taga, kuhu oli pikk tee, aga kui juba abi otsida, siis parimast allikast!

Karl-Kalev rändas seitse päeva ja seitse ööd ja elas teel läbi kõiksugu seiklusi. Lõpuks jõudis ta reipalt ja võidukalt pärale. Tõeline ime oli see, et Liis Kolm, kes tal kotiga kaasas oli, elas söömata ja joomata kogu retke üle ja vahel lõi veel vaikselt laulugi.

Suur Loodusteadlane oli pealtnäha päris harilik inimene. Parajasti, kui tulijad kohale jõudsid, niitis ta oma laboratooriumi õue peal muru. Masin mürises ja pildus peenendatud rohtu laialt igasse ilmakaarde, nii et Karl-Kalev pidas paremaks oodates veidi eemale hoida.

Viimaks pani Teadlane niiduki seisma ja pühkis higi. Ise ikka veel kergelt vibreerides võttis ta sõbralikult vastu poisi tere ja pajatas: „Niipea kui aega saan, aretan muru, mis ei kasva. Ära tüütab see pidev niitmine.”

Nad istusid sinnasamasse kenadele kividele, võtsid jalad paljaks ja poiss kandis oma mure ette. Kui Suur Teadlane Liisikest nägi, ütles ta kohe:

Sa vaata, kui terased silmad tal on! On alles suli! Tegelikult näeb ta nendega kehvasti, aga petab ära, jätab terase vaatleja mulje.”

Näebki kehvasti või?” imestas Karl-Kalev veidi pettunult.

Nii see on jah,” ütles Teadlane. „Aga ega see ei tähenda, et ta tark ei oleks. Oi, ta on kohe hästi tark! Tark ja nutikas!”

Mis nutikas, kui oma sööginõu ümber lükkab,” vaidles poiss, „ise jääb ju nälga!”

On, on nutikas,” kinnitas Teadlane. „Ta teab ära, et kuigi piim talle meeldib, teeb see talle tegelikult paha.”

Teeb ka või?” imestas Karl-Kalev jälle.

Jah, just nõnda,” ütles Teadlane.

Aga Kevini siil…” tahtis poiss seletada, kuid Teadlane ei hakanud kuulamagi.

Erandeid on ikka,” ütles ta. „Mõni sell on nõnda kõva, et kannatab oma rumaluste tagajärjed kuidagi välja, teine jälle nõnda tark, et ei hakka ennast asjata piinama. Muide, kas sa tead, et siilisugu on väga vana, palju-palju vanem kui inimsugu? Neil on olnud pikalt aega elamist harjutada ja õppida.”

Ja kassikrõbinaid ta ka ei söö,” kaebas poiss, „ja tahab koguaeg jalga lasta!”

No muidugi, kui oled miljoneid aastaid vabalt ringi luusinud, tigusid ja vihmausse jahtinud – ju siis sellest on midagi meeldivat meeles,” arvas Teadlane.

Poiss jäi mõttesse. „Mis, kas ma pean ta siis nüüd vabaks laskma või?” küsis ta lõpuks.

Ei usu,” raputas Teadlane pead. „Paistab, et su Liisike on juba mitmendat põlve kuskilt siilivabrikust või loomaaiast pärit, vabas looduses ta vaevalt omal jõul toime tuleks.”

No mis ma siis temaga tegema pean?!” läks Karl-Kalev lausa närvi. „Nii ei saa ja naa ei saa, mismoodi siis saab?!”

Hea küsimus,” kiitis Teadlane, „väga hea küsimus.” Aga vastama ei rutanud, lükkas hoopis jalad jälle oma vanadesse sandaalidesse, tõusis kivilt, ringutas, viipas poisile hüvastijätuks ja kõndis laborisse.

Karl-Kalevil on nüüd palju mõelda, kui ta, siilikott õlal, üle seitsme maa ja mere kodu poole kulgeb.

Aga et see teekond on ikka päris pikk, küllap ta siis jõuab ka midagi tarka välja mõelda.




SIILI TERETAMINE

Kõiki ma siin kaante vahel teretan, lõpetuseks vaja ka peategelane ära teretada – enne temaga hüvastijätmist.

Ega küll tahakski temaga veel hüvasti jätta, veel kõiksugu lugusid tuleb meelde.
Nagu see, kuidas kord aastaid tagasi ühel hommikul oma maakodus leidsime, et siil oli otse meie õues vana õunapuu all oma pojad ilmale toonud.

Imetlesime neid küll viisakalt ja torkimata, aga siiliemale see ilmselt siiski ei meeldinud. Ta võttis ja tassis pojad ühekaupa turjapidi üle jalgraja. Vahemaa ei olnud rohkem kui ehk viis-kuus meetrit, aga paistab, et sellest talle piisas, et end jälle kindlana tunda!

Palju kurvem lugu on, et just selle raamatu tegemise ajal olen kodulähedasel teel sattunud järjest peale kahele surnud siilile. Nende hukkasaamise põhjust ei oska ära arvata. Loodaks väga, et see ei juhtunud inimeste süül. Ja et siilid julgevad siiski ka edaspidi siinkandis asju ajada.

Ja näe, veel üks asi meenus. See, et varem ma murdsin tihti pead, kuidas küll siil, nii väike nagu ta on, jaksab tassida seda oma vägevat, tuhandetest okastest koosnevat kasukat.

Siis aga sain teada, et vähemasti on need okkad tal seest õõnsad ja sellevõrra kergemad. Nagu näiteks lindude suurte sulgede rootsudki. Lind peab ju suutma lennata. Ja siil oma kaitserüüd kaasas kanda, ja veel nii kiiresti sibades. Nii et selle asja eest on targasti hoolt kantud.

Oh, küllap meenuks veel midagi – aga olgu. Lõpetan seekord. Ja jätan siili teretamise hoopis sinu hooleks.

Loodan kogu südamest, et kui sa ka siiamaani pole teda oma silmaga näinud, siis ükskord see läheb sul korda.

Siis palun tervita teda minu poolt ka. Ütle talle edasi, et minu meelest on ta üks toredamaid elukaid, kes üldse olemas on, olgu põllul, aias või juttudes. Parasiite täis, seda küll, aga nii see juba looduses käib.

Head siiliõnne! Olgu sul alati kedagi, kelle peale mõelda täna, homme ja iga päev!








Monday, 8 May 2017

 Alljärgnev on mu sissejuhatava sõnavõtu tekst 8. mail 2017 Tallinnas toimunud konverentsil "Miks vägivald armastab vabadust?" (korraldaja: SA Väärtustades Elu, teemakeskendus eeskätt nn. lähisuhtevägivallal ja selle vältimise võimalustel).


Lugupeetud koosviibijad !

Mind värbas siia kõnetooli hr Janek Mäggi, keda tunneme suhtekorraldajana. Ettepanekut kaaludes jäin mõtlema selle mõiste üle – suhtekorraldaja, suhtekorraldamine. Nimelt et kas sellise kvalifikatsiooni, sellise ameti olemasolu on mingi juhuslik, mööduv moevälgatus – või on see midagi sügavamat, midagi, mis, nagu öeldakse, on tulnud selleks et jääda.

Inimese tekkimise ajast peale on meid alati olnud rohkem kui üks, mis tähendab, et meie vahel on alati vältimatult ka mingid suhted. (Muidugi me suhestume ka kõige muuga, mis me olemasolu keskkonnas leidub, aga piirdume praegu inimsuhetega.) Meie kui inimeste olemasolu tükkis meie omavaheliste suhetega on kestnud juba nii kaua, et me nagu peaks juba harjunud olema ja oskama automaatselt toime tulla. Aga nüüd oleme järsku ellu kutsunud eraldi institutsiooni meie omavahelise askeldamise sättimiseks ja vahekordade klaarimiseks. Mis lahti on? Kuidas me äkki ilma selleta toime ei tule? Ja kas tõesti ei tule?

Ilmselt siis mitte. Miski ei teki ju päris tühja koha peale.

Vist on mingi osa meist hakanud varasemast teravamalt tajuma, et meie kooslus – inimkond, ühiskond või mõni selle osa, näiteks perekond – ei saa puht-iseeneslikul stiihilisel moel enam-vähemgi sujuvalt toimitud ilma ideoloogilise, teoreetilise ja rakendusliku tugisüsteemita. Millest muidu näiteks see tänane konverentski oma teemaga? Sest mis see vägivaldsuski muud on kui üks inimsuhete praktika vorme, stiile ja taktikaid, millega nüüd peame vajalikuks midagi ette võtta.

Hüpoteesiks – et miks just nüüd – võiks olla, et mingi kriitilise punktini on jõudnud ja omavahel põimunud kaks protsessi. Üks on see, et inimesi on väga palju saanud. Koos vahemaid taandavate kommunikatsioonivõrgustike edenemisega tähendab see seniolematut asustustihedust ehk siis seda, et mitte ainult ebamäärast teadmist teiste olemasolust, vaid pidevaid reaalselt kogetavaid kokkupuuteid teistega on rohkem kui kunagi varem. Ja teiseks, individuaalne iseteadvus, mina-taju, iseloomustab tänapäeval rohkemaid inim-isendeid kui varem – kusjuures see ei tarvitse kaugeltki alati tähendada adekvaatset enesetundmist, vaid pigem stiihilist enesekesksust. Teised inimesed on sel juhul kas minu eneseteostusel risti jalus või siis mõtlen, et äkki tasub mul neid jõu või nõuga allutada oma tegelike või kujutletavate huvide teenistusse. Kusjuures asja teeb veel keerulisemaks ja mõneti irooniliseks see, et selleks minu oma huviks, mida järgima tahan teisi sundida või meelitada, võib olla mu tahtmine maksma panna ühiskonna (või mingi selle osa, näiteks mu  oma perekonna) ühishuvi – ehk siis pigem, tunnistagem, minu visioon sellest ühishuvist.

Ühesõnaga, miski, mida tajume tülika probleemina – inimsuhete pundar – on saanud mitmel põhjusel senisest ilmsemaks, laiemaid piirkondi ja inimhulki hõlmavaks ja vastavalt siis ka veelgi tülikamaks. Mis mõistagi võimendab kiusatust kogu see inimeste rohkusest, igaühe enesekesksusest ja kõigi võrdõiguslikkusest johtuv probleemistik vältimatust suhtlusest kõige täiega välja juurida, enne kui see kõikihõlmav suhtlus juba sedavõrd vägivaldseks läheb, et enam keegi seda ei taluda ega korraldada ei suuda. Võib kujuneda illusioon, et see väljajuurimine on võimalik.

Ma pole spetsialist üheski teadmusvaldkonnas, mis selle konverentsi teemapüstitusega seondub. Niisiis võib mu jutt olla kas tüütult triviaalne või sootuks metsa poole. Aga mu fundamentaalne äratundmine on see, et midagi, mille olemasolu on täheldatav aegade algusest peale, pole võimalik kõige õilsamalgi kaalutlusel olematuks muuta. See käib ka inimese kui niisuguse latentse vägivaldsuse kohta. Jutt on inimese eelsoodumusest kõiksugu asjadeks, antud juhul agressiooniks. Füüsiliseks ja vaimseks. See eelsoodumus juurdub liiga sügaval. Aga kus ja milles?

Milles see soodumus, mis nii häirivalt sageli realiseerub, piinu ja laipasid kaasa tuues – milles see juurdub?

Kas mitte inimesele igiomases rahutuses – ehk siis põhjani vist seletamatuks jäävaski rahulolematuses asjade seisuga? Kusjuures pangem tähele: kui eelsoodumus agressiooniks on see kurja juur, mida tahaks kangesti välja juurida (kui ainult teaks, kuidas),siis kas omakorda selle juure juurt – toda rahulolematust – me päriselt üldse tahakski välja juurida, kui see ka võimalik oleks? Nagu ei tahaks, nagu ei raatsiks. Miks? Võibolla sellepärast, et me nüüdseks juba sajandeid kestnud uusaegse mentaliteedi pärijatena näeme permanentses rahulolematuses – rahulolematuses olemasolevaga, rahulolematuses saavutatuga, rahulolematuses kasvõi loodusseadustega – peamist tõukejõudu arengule, progressile. Ja progress teatavasti on üks äraütlemata kallis asi.

Jutt pole tingimata ühe vöi teise indiviidi, klassi või grupi rahulolematusest oma võimalustega konkreetse ühiskonnakorralduse või tehnoloogia hetketaseme raames. Seda ka, kuid mitte ainult. Jutt pole tingimata rahulolematusest oma materiaalse toimetulekuga. Jutt pole ka tingimata ühe või teise indiviidi rahulolematuses iseendaga, mis on ju pigem tore – kui me vaid nii tihti ei kipuks selle ajendid ajama väliste olude ja teiste inimeste süüks. Vaid jutt on lisaks kõigele sellele millestki fundamentaalsemast – rahulolematusest sellega, mida parema puudumisel oleme nimetanud inimseisundiks kui niisuguseks – la condition humaine. Sellest rahulolematusest enda sees mingilgi moel jagu saamata, seda kuidagi ära ratsionaliseerimata pole raske kellel tahes osutuda vägivallatsejaks. Või kui sünnipäraselt või kasvatuse tõttu pole vägivalla rakendamiseks piisavalt eeldusi, siis sattuda ohvrirolli.

Nii et milline, kokkuvõtlikult, on vägivallatsemise tekkemehhanism vägivallatseja poolt vaadates? „Ma tunnen, et pole ühtegi silmapilku, millal maailm, teised inimesed, loodusseadused ja nii edasi oleks niisugused nagu mina tahan, ja takka hullemaks, nemad ei tahagi niisugusteks hakata. Kurat, see teeb ju viha! Ja ma pean selle viha kuhugi panema, et ma tema kätte maha ei sureks!“ Voila´.

Eelsoodumust vägivaldsusele saab alla suruda (mis muidugi on samuti vägivald). Eelsoodumust vägivaldsusele saab suunata kanalitesse, kus see latentne kalduvus välja elatakse teistele, üldsusele ja ehk endalegi ohutumal viisil. Eelsoodumust vägivaldsusele saab kultuuriliselt sublimeerida. Need ja nendetaolised sammud kujutavad endast inimkonna tsiviliseerumisprotsessi jätku, mille suhtes ei pruugi olla liiga pessimistlik. Kogemuslikult võib olla isegi mõõdukalt optimistlik. Kaugenemine metslusest, metsikusest ürgtungide sublimeerimise ja kommete parandamise teel on täiesti võimalik.

Samas ei taha siinkõnelejal kuidagi ununeda ühe Freudi teose pealkiri – „Ängistus kultuuris“. Eemaldumine metslusest lisab ürgängistusele uusi ja spetsiifilisi, mis tulenevad põliste impulsside allasurumisest või ümbersuunamisest. Ega mõistliku inimese jaoks sellest ju polekski midagi – me ju anname endale aru, et igal hüvel on oma hind. Kui ma mõistan, et selle asemel, et kedagi nuiaga maha lüües riskida saada ka ise mahalööduks, on mulle kasulikum sõlmida temaga kompromislik leping – siis ma seda hambad ristis ka teen. Ja näe olengi astunud sammukese edasi rahumeelse, stabiilse, tsiviliseeritud suhtluse teel. Aga need ristis hambad... see emotsioonide mahasalgamine... ja see lepinguõiguse järjest keerukamaks muutuv nüansirohkus, millega tuleb end kursis hoida ja sundida end seda järgima... ühesõnaga, kõik need uued ängistused – kes ja kuidas mind nendest vabastab, et ma lõpuks ikkagi ei läheks vägivaldseks kätte?

Ühesõnaga, kuni elu, seni ka probleemid, ja vanade lahendamine, olgu kampaaniakorras või vähehaaval, sünnitab uusi. Niipalju lootust ehk siiski on, et need ei kumuleeru, vaid et uued kummitused söövad vanad ära. Asi seegi.

Lõpuks lubage mul lühidalt kommenteerida seda mu laulurida, millest on võetud tänase konverentsi pealkiri. Ega küll luulelisi kujundeid seletada ja ümber jutustada õigupoolest ei saagi – just sellepärast ju ollakse sunnitud luuletusi tegema, et olemuslikult segaseid asju kuidagi teistmoodi sõnastada ei suudeta. Aga nii umbkaudu prooviks.

Millele autor viitab, öeldes, et „vägivald armastab vabadust, tahab ta endale allutada“ ja „enda najale kallutada“? Võibolla umbes sellele, et absoluutselt võttes tähendab vabadus ka vabadust olla vägivaldne. Ja et omakorda vägivaldsus pakub omalt poolt vabadusele nii-öelda katust, selles mõttes, et olgugi vabadus nii lõpmata positiivne mõiste, on alati kiusatus saavutada vabadus oma ahistajatest just vägivalda rakendades, kui selleks vaid jõudu on. Ja siis veel see igavene vaidlus, et kas eesmärk ikka pühitseb abinõu ehk siis kas vägivald vahendina ei rüveta vabaduse püha mõistet. Või jällegi: kas siis, kui verevalamist põhimõtteliselt või õnnekombel vältides siiski vabadus kätte saadakse – kas siis ikka osatakse nii odavalt kättesaadut vääriliselt hinnata. Ühesõnaga, nii või teisiti on jutt vabaduse ja vägivaldsuse tihedast vastastikusest seosest. Ja sellest, et kes ei suuda seda aktsepteerida ega taha sellele mõeldagi, sellel jääb vaid põgeneda ja rikkumatu vabaduse-aade kuhugi ära peita.

Kuid põgenemine, eskapismus, teadagi ei tundu meile küllalt väärikas, ja tõtt-öelda – kuhu siin ilmas nii väga põgeneda ongi? Kui, siis sinna, mida (jällegi parema nime puudumisel) nimetame teadvuse järgmiseks või ülejärgmiseks jne. tasandiks. Et sealt siis loodetavasti saada julgustust ja näpunäiteid siin-ilma probleemidega, näiteks vägivallaga, sealhulgas lähisuhtevägivallaga, toimetulekuks. Enesepettuseta ja ennast a priori teistest paremaks pidamata. Kui mitte ideaalseks toimetulekuks, siis vähemalt optimaalseks.

Seda ehk võiksimegi kõik üksteisele südamest soovida.